Ing W. Land:”Minu suurimaks inspireerijaks kirjandusmaastikul on ajastuteülene kirjanik J. D. Salinger. Mitte niivõrd tema kirjutatu, mis mõistagi iseenesest on geeniuse kingitus kirjaoskajatele, pigem innustab mind ikka ja jälle tema suhtumine kirjutamisse, see sisemine vajadus ennast kirjutades väljendada, luues üha uusi, kordumatuid reaalsusi.

Kirjutamine nagu hingamine, nagu hing imedemaal.

Olen alati kirjutanud ja joonistanud. Viieselt kirjutasin sellest, kuidas mu isa norskab ja, et emal on öösel tropid kõrvas. Viieteistkümneselt kirjutasin luulet ja lugesin öötundidel Tolstoid, teki all Anna Karenina saatuse üle ahastades. Kolmekümneselt kirjutasin ja illustreerisin oma esimese lasteraamatu „Pere lood.”

Edaspidi kirjutasin raamatuid ühes rütmis oma laste kasvamisega. Ja ikka ja jälle käis lugude jutustamine käsikäes illustreerimisega. Olen õnnelik inimene, kes on saanud õppida ülikoolis nii eesti keele filoloogiat kui ka kunsti humanitaarteaduste suunal, sekka Inglismaal näpuotsaga illustratsiooni. Seega saan luues toetuda õpitule. Ja see on vahva!

Vahel kõnetab mind esimesena visuaal, vahel sõna. Vahel aga hoopis tegelase nimi. Lasen kujutlusel ennast kanda ja harvad pole ka need juhused, kui mediteerides kogen uusi katkendeid pooleli olevast raamatust või näen tegelast, keda hiljem illustratsioonina paberile loon. Olen tunnetusprotsessi käigus saanud infot ajalooliste sündmuste kohta. See juhtus just minu noorteromaanis „Lõks”, kus sain poolunes viibides selge viite 19. sajandil toimunud looduse anomaalia kohta Collioure´is. Kontrollisin oma nägemust internetist, mis osutuski ajalooliseks faktiks nii, et sain järgmise peatüki sellele ehitada.

Elan põhimõtte järgi, et elu peab olema huvitav. Julgen läbi elada ja luua reaalsust, mis mind kõnetab. Kui kirjutan ja illustreerin, siis teen seda eelkõige enda jaoks ja selle Imeilma tarvis, mis minu raamatutes soovib materjaliseeruda.”