Mina olen Maarja Astover. Nii kaua kui end mäletan, olen kirjutanud. Lapsena olid kirjutised lihtsad ning kergemate killast, teismelisena juba sügavamad. Paber ja pliiats on olnud mu parimad ja ustavamad sõbrad. Vahel on tunne, et see on praegugi nii.

Kui mu lapsed sündisid ja tasapisi rääkimist hakkasid, siis alustasin nende naljakate ütlemiste ja juhtumiste üles märkimist – sellest tegevusest sündiski minu esimene raamat „Mäepealse lood”. Nüüdseks on kaante vahele jõudnud veel mitu lasteraamatud „Väike karu otsib lund” ja „Väike karu saab nime”. Praegu on töös raamat „Väike karu on armunud”…

Olen varbaotsast juuste otsteni maakas – elan Tartumaal, Paali külas. Tean, mis on lume lükkamine, ahju kütmine, päevi ilma elektrita elamine või koguni tornaados rappida saanud kodu ning hävinenud mets ning viljapuuaed.

Vabal ajal korjan ja kuivatan ravimtaimi – olen nagu metsamoor, kes elab aastaaegade rütmis. Suvel toimetan aias ja põllul ning talvel kirjutan ning kirjastan. Kirjastaja valu ja võlu aitab mul üle ja läbi elada abikaasa, sest tänu õpetaja-ametile jääb ööpäevas kirjutamiseks ja kirjastamiseks kahekümne neljast tunnist väheks.

Minu viimane raamat, „Kurat ja ingel mu õlal”, on mu debüütromaan. Olen selle adresseerinud noortele, kuid siiski julgeks märkida, et see on raamat, mis on mõeldud kõigile, kes enda ja maailmaga ummikusse on jooksnud. Raamatu peategelane Monica võib aidata nii mõnelgi noorel enda hinge haavad kokku kleepida, iseennast üles leida või kasvõi teisi nende otsustes paremini mõista.

Eks seda näitab elu ja aeg, mida ma koostöös enda märkamise ja sisemise maailmaga veel Universumile pakkuda suudan ja saan…

Soovin kõigile märkamist, hoolimist ning siis tuleb juba kõik ilus ise sinu juurde!

Ja muidugi ärge unustage raamatuid lugeda 🙂