Brandon Sanderson
kirjastus Fantaasia 2020

Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk? Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

„Mis tuled need on?” sosistasin.

„Tähed,” ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.” Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

„Kas sellepärast… kas sellepärast sa lendadki?” küsisin. Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat. „Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,” sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.”